Ma ei ole kunagi olnud õnne inimene. Kui mu sõbrad loteriid ostavad, siis ma lihtalt vaatan. Kui keegi pakub loosimist, ma keeldun. Mitte sellepärast, et ma oleksin usklik või midagi. Lihtsalt ma tean, et minu nimi ei kuku kunagi välja. See on tunne, mis on mind saatnud terve elu. Aga ühel õhtul ma otsustasin, et tüütan sellest tundest ära. Lihtsalt niisama, et näidata talle, kes on peremees.
See oli laupäeva õhtu. Mu naine oli sõbrannadega väljas, lapsed olid vanavanemate juures. Olin kodus üksi esimest korda ammu. Tavaliselt kasutan selliseid õhtuid selleks, et teha kõik need asjad, mis lastesaamisel võimatuks muutuvad — vaatan filmi algusest lõpuni, ilma et keegi vahepeal küsimusi küsiks, või siis lihtsalt magan diivanil kella kaheksast. Aga sel õhtul ma ei viitsinud magada ega filmi vaadata.
Sirvisin telefonis ja nägin ühte vana vestlust. Mu vend oli saatnud mulle vavada promokood kunagi ammu. Kirjutas siis: "See on sinu jaoks, proovi, kui julged." Ma ei olnud tol korral julgenud. Aga täna õhtul ma tundsin, et olen valmis. Mitte sellepärast, et ma oleksin meeleheitel. Vaid sellepärast, et ma olin lihtsalt uudishimulik. Ja uudishimu on minu meelest palju parem põhjus kui meeleheide.
Avasin selle koodiga lehe. Registreerumine oli nii lihtne, et ma tegin seda peaaegu mõtlemata. Paar minutit hiljem olin sees ja mul oli boonus kontol. Mitte suur, aga piisav, et teha paar käiku. Mõtlesin, et tore, vähemalt ei pea ma kohe oma raha panema. See võtab survet maha. Valisin mängu, mis tundus kõige lihtsam — mingi vanakooli teemaline, kolm rullikut, väikesed numbrid.
Alguses ma lihtsalt vaatasin, kuidas rullikud keerlevad. See oli peaaegu meditatiivne. Ma ei mõelnud tööle, arvetele ega sellele, kas ma olen piisavalt hea isa. Ma mõtlesin ainult sellele, mis juhtub järgmise sekundi pärast. Ja siis, umbes kümne minuti pärast, juhtus midagi, mida ma ei osanud oodata.
Ekraan jäi seisma. Ma arvasin, et see on krahh. Aga ei olnud. See oli mängu enda viis öelda, et nüüd on midagi erilist. Sümbolid hakkasid kukkuma teises järjekorras. Aeglaselt, justkui keegi oleks neid ise paigutanud. Ja kui nad peatusid, ma ei suutnud oma silmi uskuda. Number ekraanil oli nii suur, et ma lugesin seda kolm korda. Iga kord oli sama.
Ma võitsin rohkem, kui ma olin kuue kuu jooksul meelelahutusele kulutanud. See oli absurdne. Minu, inimene, kes ei võida kunagi isegi kõige väiksemat auhinda, olin just võitnud nii palju, et mu käed hakkasid värisema. Ma istusin diivanil, dressides, sokkides, ja tundsin, kuidas mu süda peksab nagu oleksin jooksnud maratoni.
Mu esimene mõte oli võtta kõik välja. Kohe. Ilma sekunditki mõtlemata. Aga ma olin nii šokis, et mu sõrmed ei liikunud. Siis ma naeratasin. See oli see hetk, kus ma mõistsin, et ma ei ole enam see inimene, kes ei usu õnne. Ma olen lihtsalt inimene, kes proovis ühel õhtul ja see läks hästi.
Ma ei mänginud rohkem sel õhtul. See oli teadlik otsus. Ma teadsin, et kui ma jätkan, siis ma tahan veel ja veel. Nii et ma panin telefoni kõrvale, tegin endale kuuma teed ja istusin vaikuses. Mõtlesin sellele, mis juhtus. Ja mõtlesin sellele, mida ma tahan teha.
Järgmisel hommikul võtsin 90% võidust välja. See läks eraldi kontole, mida ma ei puutu. Ülejäänu jätsin sinna, aga panin endale reegli — mitte rohkem kui kakskümmend eurot nädalas. Ja ma olen sellest reeglist kinni pidanud. Vavada promokood oli mulle andnud mitte ainult raha, vaid ka uskumise, et vahel tasub proovida. Isegi kui sa oled alati olnud see, kes ei võida.
Nüüd, mitu nädalat hiljem, mängin vahel. Mitte tihti. Ainult siis, kui tunnen, et päev on liiga ühesugune. Ja ma ei ole kunagi lisanud rohkem raha, kui olen valmis kaotama. See on minu peamine reegel. Ja teine reegel on see, et ma ei mängi kunagi siis, kui olen kurb või vihane. Ainult siis, kui olen rahulik ja tahan natuke lõbutseda.
Täna on esmaspäev. Vihma sajab. Istun akna all, teine kohv käes, ja mõtlen, et tegelikult ei ole vaja suuri võite. Piisab sellest, et ühel õhtul sa olid piisavalt julge. Ja see on minu jaoks tegelik võit. Mitte number ekraanil. Vaid tunne, et ma tegin midagi teistmoodi. Ja see läks hästi. See on kõik. Aga see on rohkem kui piisav.
See oli laupäeva õhtu. Mu naine oli sõbrannadega väljas, lapsed olid vanavanemate juures. Olin kodus üksi esimest korda ammu. Tavaliselt kasutan selliseid õhtuid selleks, et teha kõik need asjad, mis lastesaamisel võimatuks muutuvad — vaatan filmi algusest lõpuni, ilma et keegi vahepeal küsimusi küsiks, või siis lihtsalt magan diivanil kella kaheksast. Aga sel õhtul ma ei viitsinud magada ega filmi vaadata.
Sirvisin telefonis ja nägin ühte vana vestlust. Mu vend oli saatnud mulle vavada promokood kunagi ammu. Kirjutas siis: "See on sinu jaoks, proovi, kui julged." Ma ei olnud tol korral julgenud. Aga täna õhtul ma tundsin, et olen valmis. Mitte sellepärast, et ma oleksin meeleheitel. Vaid sellepärast, et ma olin lihtsalt uudishimulik. Ja uudishimu on minu meelest palju parem põhjus kui meeleheide.
Avasin selle koodiga lehe. Registreerumine oli nii lihtne, et ma tegin seda peaaegu mõtlemata. Paar minutit hiljem olin sees ja mul oli boonus kontol. Mitte suur, aga piisav, et teha paar käiku. Mõtlesin, et tore, vähemalt ei pea ma kohe oma raha panema. See võtab survet maha. Valisin mängu, mis tundus kõige lihtsam — mingi vanakooli teemaline, kolm rullikut, väikesed numbrid.
Alguses ma lihtsalt vaatasin, kuidas rullikud keerlevad. See oli peaaegu meditatiivne. Ma ei mõelnud tööle, arvetele ega sellele, kas ma olen piisavalt hea isa. Ma mõtlesin ainult sellele, mis juhtub järgmise sekundi pärast. Ja siis, umbes kümne minuti pärast, juhtus midagi, mida ma ei osanud oodata.
Ekraan jäi seisma. Ma arvasin, et see on krahh. Aga ei olnud. See oli mängu enda viis öelda, et nüüd on midagi erilist. Sümbolid hakkasid kukkuma teises järjekorras. Aeglaselt, justkui keegi oleks neid ise paigutanud. Ja kui nad peatusid, ma ei suutnud oma silmi uskuda. Number ekraanil oli nii suur, et ma lugesin seda kolm korda. Iga kord oli sama.
Ma võitsin rohkem, kui ma olin kuue kuu jooksul meelelahutusele kulutanud. See oli absurdne. Minu, inimene, kes ei võida kunagi isegi kõige väiksemat auhinda, olin just võitnud nii palju, et mu käed hakkasid värisema. Ma istusin diivanil, dressides, sokkides, ja tundsin, kuidas mu süda peksab nagu oleksin jooksnud maratoni.
Mu esimene mõte oli võtta kõik välja. Kohe. Ilma sekunditki mõtlemata. Aga ma olin nii šokis, et mu sõrmed ei liikunud. Siis ma naeratasin. See oli see hetk, kus ma mõistsin, et ma ei ole enam see inimene, kes ei usu õnne. Ma olen lihtsalt inimene, kes proovis ühel õhtul ja see läks hästi.
Ma ei mänginud rohkem sel õhtul. See oli teadlik otsus. Ma teadsin, et kui ma jätkan, siis ma tahan veel ja veel. Nii et ma panin telefoni kõrvale, tegin endale kuuma teed ja istusin vaikuses. Mõtlesin sellele, mis juhtus. Ja mõtlesin sellele, mida ma tahan teha.
Järgmisel hommikul võtsin 90% võidust välja. See läks eraldi kontole, mida ma ei puutu. Ülejäänu jätsin sinna, aga panin endale reegli — mitte rohkem kui kakskümmend eurot nädalas. Ja ma olen sellest reeglist kinni pidanud. Vavada promokood oli mulle andnud mitte ainult raha, vaid ka uskumise, et vahel tasub proovida. Isegi kui sa oled alati olnud see, kes ei võida.
Nüüd, mitu nädalat hiljem, mängin vahel. Mitte tihti. Ainult siis, kui tunnen, et päev on liiga ühesugune. Ja ma ei ole kunagi lisanud rohkem raha, kui olen valmis kaotama. See on minu peamine reegel. Ja teine reegel on see, et ma ei mängi kunagi siis, kui olen kurb või vihane. Ainult siis, kui olen rahulik ja tahan natuke lõbutseda.
Täna on esmaspäev. Vihma sajab. Istun akna all, teine kohv käes, ja mõtlen, et tegelikult ei ole vaja suuri võite. Piisab sellest, et ühel õhtul sa olid piisavalt julge. Ja see on minu jaoks tegelik võit. Mitte number ekraanil. Vaid tunne, et ma tegin midagi teistmoodi. Ja see läks hästi. See on kõik. Aga see on rohkem kui piisav.